Keelteoskus näitab inimeste haridustaset. Keelte teadmine annab võimalust suhelda teiste riikide kodanikega, leida töökohti välisriikides. Kuid kõige tähtsam keel on siiski emakeel, mida inimene omadab lapseeas matkimise ja harjutamisega, ilma teadmisteta , mis on keel. Emakeele omandamine sujub paremini kui teiste keelte õppimine. On teada , et võõrkeele omandamine sujub hästi lapseeas, täiskasvanuna on rakse selgeks õppida võõrkeelt. Enamasti läheb laps kooli juba emakeele hea oskajana. Laps õpib koolis ja mujal-televiisorit vaadates, internetist surfates juurde uusi sõnu. Sõnavara on väga avatud ja uusi sõnu omandame elu lõpuni. On olemas ka teisi suhtlemis viise. Näiteks kurdid kes ei kuule kasutavad viipekeelt. Viipekeel aitab kurtidel tänapäeva ühiskonnas toime tulla ja suhelda teiste inimestega käte liigutuste abil. Kahjuks ei oska paljud inimesed viipekeelt ning kurdid saavad suhelda vaid teatud inimestega kes seda keelt oskavad ja nendest aru saavad
Milline neist funktsioonidest on sinu arvates olulisim? Põhjenda oma arvamust asjalikult 50-100 sõnaga. Keele funktsioonid:1. Edastada informatsiooni, st, et teistele öelda, mida soovitakse, kirjutada kirju, jagada ühesõnaga erinevat informatsiooni ümbritseva maailmaga enda jaoks sobival või võimalikul meetodil 2. kommunikatsioon ehk suhtlemine: teiste inimestega suhtlemine, rääkimine, mõtete vahetamine, muljetamine jms. 3.kuuluvuse näitamine: eestikeele oskajana peame ennast eestlaseks ning kui emakeel on nt prantsuse keel, näitab see, et oleme prantslased. 4.emotsioonide väljendamine: saab teatada teistele oma vihasest olekust, rõõmsast tujust jms, ilma kehalisi vahendeid kasutamata, st nt pekstes, jookstes hüpates vms tegemata. Öeldes vaid sõnadega nt ,, Ma olen nii õnnelik praegu" 5. mõtlemisvahend: Teistele välja ütlemata, vaid oma peas asju mõeldes,
Sai hariduse Saksamaal, asus noorelt Albert von Buxhoevedeni (piiskop Alberti) teenistusse. Henrik saabus Liivimaale umbes 1205, pühitseti vaimulikuks 1208. Teenis latgalitega asustatud Ümera (Imera, Ymera, kaasaja läti k. Jumara) kandis, ja oli preester Papendorfis ( läti k.Rubene), kus elas suurema osa oma elust. On ka arvatud, et hiljem oli ta Lääne-Mihkli (Pärnu-Mihkli) kirikukihelkonnas preester. Saksa, ladina, läti, liivi ja eesti keele oskajana viibis 1225-1227 tõlgina paavst Honorius III legaadi Modena Wilhelmi kaaskonnas; on oletatud, et kroonika oli algselt mõeldud aruandena talle. Henriku kroonika on tähtsaim allikas ristisõdade kohta Liivimaal, tema teksti on kasutanud ka hilisemad kroonikud (näiteks "Vanemas riimkroonikas"). Vahel on ka arvatud, et Henrik on muinaseestlasi käsitlenud tendentslikult. Kuna paljude eesti muistse vabadusvõitluse sündmuste kajastamisel on Henriku kroonika ainus allikas, on seda
annaabi.ee 
