Osjad
ning peagi rohetavad mullapinnal uued võsud.
Kõigile põldudele see taim siiski ei tungi. Tema kasvukohas peab olema tavalisest rohkem
niiskust. Looduses on ta niiskete niitude ja soostunud metsade, isegi soode ja veekogude
kaldaalade taim. Ta ei kasva aga kunagi nii suureks kui konnaosi, jääb ikka vähemalt poole
väiksemaks. Ka hambakestena säilinud lehekesi varre sõlmekohtade ümber on tal vähem.
Neid on soo-osjal 6 kuni 10. Need lehejäänused on eriti hea määramistunnus veel seetõttu, et
neil on lai valge kilejas ääris. See servake on laiem kui ühelgi teisel meie osjal. Viimane on
hea tunnus põldosjast eristamiseks, kes muidu on soo-osjaga väga sarnane, sest mõlemal on
varred vaid veidi karedad ja oksad varre tipu poole suunatud. Siiski on veel mõned
erinevused. Soo-osjal ei ole kunagi sellist pikka oksteta varretippu nagu põldosjal.
annaabi.ee 
