HISPAANIA KEELE HÄÄLIKUSÜSTEEMI ÜLEVAADE
3. Prosoodianähtused
3.1 Sõnarõhk
Sõnarõhk on hispaania keelele omane. Nagu ka varem mainitud, võib rõhu asukohast
muutuda sõna tähendus, verbi pööre, aeg jms. Väga tavaline on rõhu olulisus verbi
oleviku ainsuse esimese ja mineviku teise pöörde eristamisel, näiteks amo-am´o ‘mina
armastan-tema armastas’.
On olemas ka üle kahe sama kirjapildiga sõna, mille vahel võib rõhu asukoha tõttu
tekkida tähenduserinevus, näiteks dep´osito-deposito-deposit´o ‘ettemaks-ma maksan
ette-ta maksis ette’. Selle kõige tõttu on hispaania keeles väga vajalik rõhumärgi
kirjutamine vastavasse kohta, et hääldus ja sellest tulenev tähendus oleks
ühetimõistetavad.
Paljudel hispaaniakeelsetel sõnadel on rõhk eelviimasel silbil, aga rõhulised võivad olla
sõna kõik kolm viimast silpi, isegi vahel tagant poolt loetuna neljas, näiteks cu´entaselo
(cuenta-se-lo)‘ütle seda talle’.
3.2 Rütm