Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
Ordu püüab
piiskoppidele, kirikuile ja vastristituile orjuseiket peale sundida, niipalju kui see tema võimuses.
Kui paganad pöörduvad ristiusku, teeb ordu nendega lepingu, et nad temale alalist maksu
(censum) maksaksid, (kirikliku) kümnise (decimae) maksust neid jäädavaks vabastades (21, 32).
Vahel takistavad nad koguni ristimist, et vastristitud ei alistuks kirikule ega seisaks kiriku kaitse
all ja ordule ei läheks eriline maks kaduma (21, 33). Nad pressisid saarlastelt 1000 oseriini (=
500 hõbemarka) ja takistasid neid ristimise ning ristiusu osaliseks saamast, niikaua kui nad
mainitud summat ordule ei maksnud (21, 44). Nähtavasti olid ordul alles pöördumata paganate
kohta erilised õigused, mis tal noorkristlaste kohta puudusid. Ordule ei olnud, vähemalt neil
juhtumustel, ristiusu vastuvõtmine ja pöördumine mitte peanõudmiseks, vaid erilised maksud,
õigused ja kasud. Juba 1233. aastast on üks kiri olemas (U. B. 129), kus kuningas Heinrich