omadustega silte, kuigi need puudusid tal. Aga nii juhtus, et nad lõpuks sündisidki. Kõik mis ta oli, muutus vastupidiseks. Tema tagasihoidlikkus muutus kinniseks omaduseks. Tema hea ja kurja sügavalt tundmine muutus kättemaksuhimuks. Ta tundis end olevat kõrgemal kui teised, kuid siis asetati ta madalamaks. Tema armastus muutus vihaks. Ta kartis pilget. Võitluses enda ja maailmaga, mattis ta oma parimad tunded südame sügavusse ja sinna nad suridki. Nähes, et kõik on õnnelikud ilma osavuseta, kasutades eeliseid, mida tema üritas meeleheitlikult saavutada, sündis tal meeleheide. Selle meeleheite peitis ta lahkuse ja heasüdamliku naeratuse taha. Kuidas võiski siis keegi teada, et tema sees on üks pool ära lõigatud? Petsorin oli ka kõigest inimene, nii nagu meist igaüks on. Ka temale oleks pidanud inimesed kaasa tundma, äkki isegi rohkem kui teistele.
Koltsov, kes tsaarile oli vandunud, et ta Tallinna ära võita või oma elu jätta tahab. Nende üleskutse peale linna ilma verevalamiseta venelaste kätte anda ja tsaari vägeva kaitse all rahulikult elada, vastati linna poolt pilkamisega. Linnarahval ja rootslastel oli viis korda rohkem suurtükke ja sõjamoona kui venelastel; ka oli see teatud asi, et selleaegsed vene sõjamehed lahingus küll kardetavad, piira-misekunstis aga osavuseta olid. Nõnda arvasid tallinlased piirajate suurt arvu julgesti põlata võivat. Nad elasid priskesti ja pühitsesid koguni pulmi ja pidusid, kuna vene kantsis Tõnismäel suurtükid paukusid ja esimesed tulekuulid raksudes telliskivi-katustest läbi lõid. Et venelaste arvu ja nende nõu kindlasti teada saada, anti Ivo Schenkenbergile käsk oma salgaga ja ühe osa rootsi ratsanikkudega äkisti linnast välja tungida ja mõnd venelast elusalt kinni püüda. Ivo täitis käsku. Pimedal
annaabi.ee 
