V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Niisugused on, majesteet, mu poliitilised põhimõtted. Ärge
siis mind mu katkiste küünarnukkidega kuue pärast mässajaks ja riisujaks pidage. Kui teie,
majesteet,
433
mulle armu annate, siis tahan ma õhtul ja hommikul oma põlved rakku paluda, et jumal
teid kaitseks! Ah, paraku pole ma eriti rikas! Ma olen isegi vaene. Kuid sellepärast pole ma
veel kurjategija. Vaesus pole minu süü. Igaüks teab, et kirjanduslikust tööst keegi rikkaks ei
saa ja et heade raamatute kõige osavamadki autorid ei saa niigi palju, et neil talvel alati
tuli kaminas leegitseks. Ainult juristid nopivad teri, jättes teistele teadusaladele vaid põhu.
Võiks nelikümmend väga head vanasõna ette tuua filosoofide katkiste mantlite kohta. Oh,
majesteet, halastus on ainus valgus, mis võib paista suure hinge kõigisse sügavustesse.
Halastus näitab valgust kõigile teistele voorustele. Ilma temata ainult kobatakse ringi, nagu
pimedad jumalat otsides