Marie Under
Under on eesti suuremaid lüürikuid. Tema tundeküllane ja
sisendusjõuline looming kujutab elujanuselt armastust ja loodust. Hilisem, mõtisklevam luule juurdleb
elu valguse ja varjupoole üle. Underile kujuneb keskseks avaralt mõistetud inimliku õnne probleem.
Harras looduse ja selle põliste seaduspärasuste ees, mõistes igavest uuenemist sünnis ja surmas,
kasvamises ja hääbumises, elab luuletaja sügavalt läbi inimese ja ühiskonna ebatäiuslikkuse, osatute
kannatused ja indiviidi sisevaevad ("Õnnevarjutus" 1929 ).
Oma loomingu põhiteemasid arendab Under edasi paguluseski. Luuletaja hingeustavus mere taha
jäänud kodumaale on muutumatu. Ta mõtleb kaasatundvalt endast õnnetumatutele ("Kusagil").
Tõelisuse paistel on mälestus kodust valushell ja igatsev, võõrsil viibimine mõjub rusuvalt ja põgus
rõõmuhetk on otsekui varastatud ("Põgenik", "Võõrsil", "Rõõm").
"Põgenik" 1954
Murede keskel ma magasin,
vahel vaevade,
annaabi.ee 
