V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
mis balustraadist läbi oli pistetud ja nõndaviisi tema tähelepanu endale tõmbas.
«Härra,» ütles tüdruk, «kas nad veel edasi mängivad?»
«Muidugi,» vastas Gringoire küsimusest väga solvatuna.
«Sel puhul,» jätkas preili, «oleksite ehk nõnda lahke ja seletaksite mulle ... »
«Mis nad nüüd ütlevad?» katkestas Gringoire. «Küllap ise kuulete.»
«Ei,» ütles Gisquette. «Vaid mis nad seni rääkisid.» Gringoire võpatas nagu inimene, kelle
värsket haava osatati.
27
«Käigu põrgu see rumal, nürimeelne tüdrukutirts!» sisistas ta hammaste vahelt.
Sellest silmapilgust peale oli Gisquette talle null.
Näitlejad aga olid kuulnud ta vahelehüüdu ja rahvas, nähes, et nad uuesti rääkima
hakkavad, seadis end kuulama. Muidugi kaotas ta palju ilusaid asju nõnda järsult katkestatud
osade kokkujootekohas. Gringoire mõtles tasakesi kibedusega selle üle järele. Kuid