Morfoloogia alused
ja esinevad lauses täiendina, aga ei ühildu oma põhisõnaga. Neil puuduvad ka võrdlusvormid,
ehkki nende tähendus ei pruugi võrdlust välistada. Niisuguseid muutumatuid omadussõnu
nimetatakse vaegomadussõnadeks.
1.Omastavapärased sõnakujud, millel (samas tähenduses) muud käändevormid puuduvad, nt
prantsuse (kirjandus), katoliku (usk), kulla (mees), paganama (poisiklutt).
2. Liitsõnapärased sõnakujud, mille viimane osis on osastavakujuline -karva, -laadi, -ohtu, -verd,
-võitu, -värki, kuid millel liitsõnana teised käändevormid puuduvad, nt tuhakarva (juuksed),
iselaadi (inimene), poisiohtu (töömees), mustaverd (piiga), kehvavõitu (söök), isevärki (mõtted).
3. Sõnakujud, mis ei seostu ka ühegi muutähendusliku sõna omastava ega osastavaga, nt väärt
(jutt), eri (asjad).
4. Sõnakujud, mis võivad käituda ka muutuva nimi- või omadussõnana, nt sula (lumest) – vrd
sulast, mäda ~ mädal (õunal)