Keskmine gümnaasiumilõptaja - eluvõõras äpu või küps elluastuja
Mulle näib, et näiteks vabatahtega antud süsteemis pole
palju seost, samuti ei paku meile kool sallivust. Kuidas saakski kool õpetada meile kõike,
eksole? Kõigel tulenevad piirid. Piirid,mis haridussüsteemis on meile ette antud, kuid samuti
sisemisearengu piiritlejateks oleme me ise. Seega eluküpsuse tagab meile kool ühekülgselt,
hoopis olulisemaks osaks eluküpselisusel on iga indiviidi isiklik tahe ja kogemused. Seega oleme
me jõudnud punkti, kus võib väita, et kooli osaroll õpilase eluküpselisel on ühekülgne ning
enamalt iga õpilase enda teha.
Mille põhjal siis vahet teha küpsel ja ebaküpsel õpilasel? Hinnete põhjal? Arvan, et kui
gümnasist ei ole õpingute kõrvalt mitte millegi muuga tegelenud, on ta üsna eluvõõras. Kool on
vaid etapp ja kui see etapp on läbitud, tulevad uued. Sturktuur püsib vaid koolis. Kooli lõpetades
peaks õpilane hakkama saama ka teistes struktuurides. Toon ühe elulise näite: õpilane, kes
annaabi.ee 
