suutmatus naisi mõista on ju igati eluline. Oleme ju ikka nagu kahest eri puust, mis puudutab tundeküsimusi ning eluvaateid. Teiselt poolt on Erika natukene võitluses ühiskonna vastu, kuna keegi ei ole tal varem aidanud areneda. Teda ei ole väga koolitatud ja teda on peetud lihtsaks tüdrukuks. Seega on selles loos selline kokkupõrkemoment. Ta ei tea veel, et => Romaani lõpus saab Erika surma. Kui Osakar seetõttu tüdruku vanaisa juurde läheb saab ta temalt kirja. Seal on kirjas, et vanaisa oli neile õnnistuse andnud. Huvitavaid mõtteid: Milleks kasvatati vanasti küüned pikaks? Selleks et nülgida suitsuräimesid. Igal pisiasjal on seega oma tähtsus. Küllap on siis ka näiteks näljal ja puudusel. Sest kui kõik elaksid imehästi, ei oleks kellelgi vaja vanu saiu, kuivanud heerinagid ja muud. Kui vaadata seda
(Soome, Norra) ja saksa kunstiga. Rahvuslike ja rahvusvaheliste mõjude risttuules otsis vell noor eesti kunst oma teed, ühendades ajavaimu ja kohapelaset sotsiaalset tellimust kunstnike isiklike pürgimuste ja kujunevate väärtushinnangutega. See oli aeg, mil käisid pingelised otsingud nn eesti stiili leidmiseks. Probleem oli teqdvustunud ja sajandi alguse põlvkond lootis selle lahendada. Eesti silmapaistvate kunstnike seas oli Osakar Kallis ainuke, kelle kunstiharidus piirdusvaid kodumaiste võimalustega, eelkõige A.Laikmaa ateljee-kooliga. Küllap oleks temagi tee viinud Lääne- Euroopasse nagu A.Laikmaa juures lühikest aega õppinud N.Triigil või J.Greenbergil. Pole võimatu seegi. Et ta oleks kuulunud "Pallase" esimeste lõpetajate hulka. Ent saatus tahtis teisiti. Nagu tema eakaaslastele Aleksander Mülberile (1897 1919), Alfred (Välko) Tuulele (1895 1918), Aleksander Uuritsale (1888
annaabi.ee 
