Vabadus ja sõltuvus antiikajast 19. sajandini
Heloodid jäid täielikult kohalikuks
elanikkonnaks. Neid ei tohtinud müüa või vahetada vaid võis loovutada vaid koos maaga,
eraldi maast ei tohtinud heloote müüa. Vabastada võis heloote, kuid sellele pidi samuti
eelnema rahvakoosolek. Ükski spartalane ise ei võinud heloote tappa, kuiig neid võis anda
spartalaste käsutusse. Kui heloote oli vaja tappa, siis see oli kohtulikult otsustatud( nt
ülestõusu karistuseks). Ka spartalastel võisid olla ka orjad ateena mõistes, kuid nende
osakaaloli väga väike. Heloodid olid talurahvas, elasid perekondlikku elu. Oma vara omamine
oli samuti tavaline. Neil oli pigem külaline kollektiivne elu, kuigi neis külades olid siiski
mingi järelvalvajad, kes neile makse ja kohustusi peale surusid. Makse maksid andamitena,
spartalaste põldudel olid lihtalt tööjõud. Heloote kasut ka sõjas( erinevus ateenaga). Kaut ka
avalikeks töödeks ja meremeestena. Oli ka haritud heloote, kes olid avalikes ametites. 369 a
annaabi.ee 
