Keeleteaduse alused
Keele tähendustasand ehk semantika seob keelelised väljendused ühelt poolt
välismaailmaga, teiselt poolt inimese mõtlemisega. Fonoloogia, morfoloogia ja
süntaks on selles mõttes uurimisobjektidena lithamad, et neid uurides tuleb käsitleda
konkreetseid elemente, millel on nähtav või kuuldav väljendus. Semantika on
keerulisem, kuna seda uurides tuleb tegelda abstraktsete asjadega. Üks
semantikatasnadi analüüsimeetodeid on katsuda leida üldkehtivaid tähenduse
osafaktoreid, tähendustunnuseid ehk semantilisi komponente ja kasutada neid
samamoodi kui fonoloogias kasutatakse distinktiivtunnuseid. Otsatarbekas on
eraldada sõna- ja lausesemantika.
Lingvistilises analüüsis on tavaks lahutada keel eri struktuuritasandeiks, kusjuures
igal neist on oma põhiüksused:
TASAND FONOLOOGIA MORFOLOOGIA SÜNTAKS
KÕNE häälik morf lausung
annaabi.ee 
