Sissejuhatus ortograafiasse
ORTOGRAAFIA
Ortograafia mõiste
Sõnal ortograafia on kolm tähendust:
1. õigekiri kui tavaline, üldkasutatav kirjutusviis (vastandina
foneetilisele transkriptsioonile ehk häälduskirjale);
2. õigekiri ehk õigekirjutus kui kirjakeele normile vastav
kirjutus (vastandina vigasele, normist hälbivale kirjutusele);
3. õigekirjutus kui õpetus kirjakeele õigeist kirjutusnormidest:
kuidas kasutada tähti, kirjavahemärke, tühikuid.
TÄHEORTOGRAAFIA
Täheortograafia sisaldab eesti keele häälikute kirjas märkimise reeglid. Need on siin
esitatud traditsioonilisel kujul, rääkides häälikutest, mitte foneemidest.
b, d, g, p, t, k
Sõna algul kirjutatakse eesti põlissõnades ja vanades kodunenud laensõnades (seega
omasõnades) p, t, k, võõrsõnades on lähtekeele järgi b, d, g. Nt omasõnad puu, päev, tuul,
tulema, kala, katsuma; pluus, piibel, taanlane, tohter, kindral, kips; aga võõrsõnad broiler,...
annaabi.ee 
