Neist Muhust leitud eksemplar kuulub vanemasse ja teised nooremasse pronksiaega. See on üks vanemaid Eesti territooriumilt leitud metallesemeid. Pronksist odaotsa täpsemat asukohta pole teada. Muuseumi on see jõudnud 1871. a. Muhu odaots on pika putkega, mille alumises osas on ümber putke 7 soonest vöönd. Putk on varre külge kinnitamiseks varustatud aasaga. Odaotsa pikkus on 21,1 cm ja kaal 136,15 g. Muhu odaots meenutab kujult ja ornamendilt nn Seima (Seima-Turbino) kultuuri relvi, mis tänapäeval dateeritakse 2. at esimesse veerandisse eKr. Muhu odaotsale on vasteid teada Uurali ja Mustamere äärsete steppide odaotste. Tõenäoliselt on see pronksist odaots hõimudevahelise vahetuse teel jõudnud Läänemere äärde u. 1500-1250 aastat e.m.a. On huvitav, et vahepealselt alalt pole analoogilisi odaotsi veel leitud. Noorema pronksiaja odaotsad on samuti kõik putkega, kuid viimane on märksa lühem. Suhteliselt
mõnevõrra on olnud ka väikenõusid. Küllalt sageli esineb sissepoole paksenevat serva, mis moodustab siseküljele väljaulatuva randi, kuid on ka külgseinaga ühepaksust või väljapoole paksenevat serva. Nõude pinnad on riibitud või silutud, kusjuures esineb tugevat ja selget ilmselt dekoratiivse eesmärgiga riibet. Ornamendielementidest esineb kammivajutisi, lohke, lohundeid, täkkeid ja sooni. Ornamendi alusel eristub kaks ilmselt kronoloogilist rühma. Varasem keraamika on oma ornamendilt paljus sarnane tüüpilisele kammkeraamikale. Hiljem on ornament varieeruvam, võib esineda nii kogu pinnalt, osaliselt või sootuks ornamentimata nõusid. Tüüpilise kammkeraamika dekooritraditsiooni jätkab ornamendi vööndilisus ning kammivajutiste ja lohkude vaheldumine, kuid sageli esinevad need elemendid nüüd üksikult. Palju on kasutatud pikki, tihti keerulisemaid geomeetrilisi kujundeid moodustavaid kammivajutisi. Saartel on palju kasutatud lohundeid ja täkkeid
annaabi.ee 
