E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
haaras, kiskus kirve ta käst ja müistas seda enese pea über keerutades: «Teie, lurjused,
tahate sõameest pidada?»
425
Enne kui kinnivõjad kohmetusest toibuda suutsid, oli Gabriel uksest väja käanud. Ilma
tagasi vaatamata tõtas ta pikast vahekojast läi, kargas trepi üemiselt astmelt mü uri peale,
hüpas käe süla kõguselt alla, istus saani ja kadus pimedusse, enne kui väja saadetud
tagaajajad teda veel korra näa oleksid saanud.
Agnes, keda kongi tagasi oli viidud, pö orles unetult oma kõal asemel. Mure ja ahastus
vaevasid ta süant, sest ta ei teadnud veel, kas Gabriel oli õnega pä asenud võ tagaajajate
käte sattunud. Umbes tunni aja päast kõises kongi-ukse lukk. Uks läs lahti ja abtiss astus
sisse, pahemas käs lütrit põeva vahakü unlaga ja mitme nö origa piitsa kandes. Abtissi
näst oli näa, et ka tema silma uni ei olnud saanud. Ta tõbas ukse enese jäel kõasti kinni,