Tiit Lauk humanitaar
Olulisel kohal meie tolle aja kultuuripildis oli puhkpillimuusika oma tähelepanuväärselt laia
kandepinnaga – Olavi Kasemaa andmetel tegutses 1910. aastal Eestimaa 72 kihelkonnas 248
kollektiivi, neist 59 linnades, ja puhkpillimuusikaga oli aktiivselt hõivatud ligi 3500 mängijat
(Kasemaa 1983: 50, 55, 64). Orkestrimuusikat vajati riigi- ja kirikupühadel, mitmesugustel
avamistseremooniatel, paraadidel, tantsupidudel, leinamuusika esitajana jne. Parematel
orkestritel lisandusid ka kontsertesinemised, kusjuures kavades oli küllaltki nõudlikke teoseid,
nagu Fr. V. Suppé avamäng “Luuletaja ja talupoeg”, popurrii C. M. von Weberi ooperi
“Nõidkütt” teemadel, France “Concert Ouverture” (ibid., 38). Seega oli puhkpilliorkestrite
ampluaa üsnagi lai ning nende osa rahva, eriti maarahva muusikalise maitse arendamisel, aga
ka pillimänguoskuse ja seeläbi nooditundmise õpetamisel märkimisväärselt suur.
20