nende taga toimetavad ooperilauljad olid paratamatult varju jäänud. Ooperiauk oli aga suurepärane lahendus kerkinud probleemile. Publik sai jätkuvalt kuulda professionaalset elavat pillimängu, kuid samas ka näha ooperilauljate tegevust ja miimikat, mis aitas orkestri poolt ette kantavat muusikat paremini lahti mõtestada. Neljandaks võttis Wagner iga tegelase jaoks kasutusele juhtmotiivi, mis samuti hõlbustas tegevuse jälgimist. Juhtmotiiv tähendab orkestraalset tegelase iseloomustust , mis läbib kogu teost ja loob seesmise ütsuse, kõik see tingib aga orkestri suure osatähtsusese, viies tegevuse orkestrisse. Ooperilaulja pidi ennast samastama orkestri poolt esitatava muusikaga ja muusika omakorda iseloomustada mõnd inimkarakterit. Muusika koos ooperilauljaga sai terviklikuks looks ja ei kujutanud endast enam rida erinevaid üksteisest eraldisesivaid pildikesi. Muusika aitas publikul paremini mõista, mis laval toimub ja toetas sealset tegevust.
aastal, Kreegi sajandal sünniaastapäeval. Tema loomingut on kirjeldatud peaaegu neoklassitsistlikuna. Tema laulud on klassikalised, range vormiga, näitavad tema intellektuaalsust. Aukohal on kontrapunktilised võtted, kaanonlik imitatsioon. Tema rangus ei riku rahvuslikkust, enamasti säilitab ta rahvaviisi algkuju. Tema harmooniad on põhjamaiselt karged (,,Nõmmelill", 1912), ta vastandab koori häälerühmade tämbreid ja otsib orkestraalset kõlavust. Erilisel kohal Kreegi loomingus on 1927. aastal valminud esimene reekviem eesti muusikas "Requiem c-moll" segakoorile ja sümfooniaorkestrile, mis arvatakse olevat tema sõbra ja mõttekaaslase Peeter Süda mälestuseks. Selles ilmneb selgelt Kreegi meisterlik polüfooniakäsitlus. Ta on ühendanud vaimuliku rahvaviisi intonatsioonid ja kirikumuusika etteantud vormi. Tema reekviem koosneb kaheksast osast ja on segakoorile, tenorsolistile ja orkestrile
annaabi.ee 
