vallakogukond. Kogukond pidi hoolitsema vaeste eest, koguma viljavaru ikalduse puhuks, asutama koole, ehitama ja parandama teid. Aja möödudes suutsid osa talupoegi talud ära osta ja seega oli suur samm edasi astutud oma elu korraldamises. Kuid kõigele vaatamata ei tundnud eestlased ennast veel rahvusena, vaid nimetasid end maarahvaks. 1849. ja 1856. aasta seadustega soodustati raharendi rakendamist ja talude pärisostmist. Mõisamaast eraldati nn. talumaa (vaku- ehk orjusemaa), mida võidi rentida või müüa talupoegadele; 1/6 talumaast jäi ikkagi mõisniku käsutusse. Et talurahvas kohe teotööst ei vabanenud, puhkes Põhja-Eesti maakondades rahutusi, mis sundis tsaarivalitsust ning balti aadlit reforme jätkama, mis kulmineerus 1868. aastal teoorjuse keelamisega. Kokkuvõtlikult võib öelda, et tänu talurahva seadustele võis talurahvas tunda lõpuks end vabamalt, mitte orjana. Kuigi protsess oli pikk ning raske, võib leida, et tegu on ülimalt tähtsa
Algas massiline usuvahetus 1845. aastal, mille eesmärgiks oli puht maiste hüvede saavutamine. Varsti paljud talupojad aga pettusid usuvahetuses ja 1847. aastal oli liikumine vaibunud. Uued talurahva seadused Aleksander II ajal (1849 ja 1856). "Mahtra sõda" Asjad läksid mõnevõrra paremaks sajandi keskpaiku, kui kehtestati uued talurahva seadused. 1849. ja 1856. aasta seadustega soodustati raharendi rakendamist ja talude pärisostmist. Mõisamaast eraldati nn. talumaa (vaku- ehk orjusemaa), mida võidi rentida või müüa talupoegadele; 1/6 talumaast jäi ikkagi mõisniku käsutusse. Et talurahvas kohe teotööst ei vabanenud, puhkes Põhja-Eesti maakondades rahutusi, suurim vastuhakk toimus Eduard Vilde romaani järgi 2. juunil 1858. aastal Mahtra sõjas. Rahutuste üldkäik ja ulatus olid sarnased paljudele eelnenud "sõdadele". (Hoolimata sellest, et muistne vabadusvõitlus ja hilisemad ülestõusud ebaõnnestusid ning julmalt ja veriselt maha suruti, avaldasid need
tule juures, mis nähtavale ilmub, ja jutustan, et t aat tuleb kaubavenega järele, et ta pole neis paigus veel käinud ja tahaks teada, kui kaugel on Cairo. Jim arvas, et see oli hea mõte. Siis me tegime ühe suitsu ja ootasime. Nüüd polnud muud teha kui teravalt vahtida, kas linn paistab, et mitte sellest tähelepanematult mööduda. Jim ütles, ta olevat kangesti kindel, et näeb linna, sest ta saavat vabaks meheks, niipea kui seda näeb; kui ta aga sinna ei saavat, siis olevat ta jälle orjusemaa! ega võivat enam vabadusele loota. Alatasa hüppas ta üks ja ütles: «Seal see on!» Aga ei olnud. Oli virvatuluke või jaaniuss; siis istus ta jälle ja ootas nagu ennegi. Jim ütles, see ootamine panevat ta üleni värisema; tal olevat palavik, tundes end nii lähedal vabadusele. Noh, võin teile öelda, see pani ka minu üleni värisema, ja mul oli teda kuulates ka palavik, sest hakkasin mõtlema, et ta oli juba peaaegu vaba mees, -- ja kelle süü pärast? Noh, minu
annaabi.ee 
