Gustav Suits
So kässi lehmä, peni laknu,
so oma poig es anna suud.
Poig harva üle kodo läve
so manu jõudse kooli teelt.
Sis tuuli, pilvi perän käve,
es kuule ema lihtsat meelt.
Kui imelik: om armastanu
nii kavva, kavva emä arm.
Kui valulik: veäp havva manu
liig hilda elo saatus karm!
Kõrd, talvel, kerkokellä löödi
ja lööja olli oma lell.
Mo emä aus sis joodi, söödi ---
see mälestüs om mulle hell.
So havva päitsin orjavitsa
nüüt kate puu all häitsevä.
So poja tee om ollu kitsa,
vast laja küll na näitsevä.
Kas kõrd ka kerkokellä lüvväs? ---
ei löö vist enämb oma lell!
Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs ---
oh kerkokell, oh kerkokell
Lõpp ja algus
Kas tunnete: väriseb maa!
Kas tunnete: kisendab veri!
Nüüd tulen kas e i või j a a!
Nüüd on kallastest tõusnud meri.
Olge valmis!
annaabi.ee 
