Poppi ja Huhuu - Tuglas
Ta tõstis kasti üles ja viskas vastu
põrandat. Kuuldus hirmus plahvatus ja leek tõusis laeni. Huhuu lendas vastu üht ja Popi vastu teist seina. Nõnda lõpeb
lugu sadisti ja masohhisti suhetest. Popi oli liiga vana, et ahvile vastu hakata. Pealegi oli ta harjunud kedagi austama ja
kartma. Nii ta alluski sadistile ilma mõtlemata, ilma vastuhakuta. Tähtsaks teguriks oli ka see, et vahel käis ahv väljas ja
tõi süüa, mõnikord isegi liha. Tuglas räägib ka alistuvast orjameelsusest, mis tuleneb nii kristlusest kui rahva ajaloolisest
põlvilisurumisest, aga võib-olla tuleneb ka inimloomusest.
1920. a ilmub novellikogu «Hingede rändamine », mis on viimane kogu uusromantilisest tsüklist. Siin võib leida ka
idamaise usufilosoofia mõju, näiteks uuestisünni teema. Samas on selle kogu novellid pessimistlikud. Need omadused
avaldusid juba avanovellis « Androgüüni päev », mis äratas tähelepanu oma mängulisusega. Peategelane on meesnaine.