Valgustusfilosoof Gottfried Wilhelm Leibniz
1714
ilmunus ,,Monadoloogia", mis on õpetus monaadidest ehk reaalsuse algelementidest. Seda võib
pidada tema filosoofia lühikokkuvõteks. Teose teooriast järeldub teiste seas, et maailm koosneb nn
monaadidest, kõik eksisteerib piisava põhjusega ning kõik ratsionaalsem ehk reaalsem on parem
vähem reaalsest.
1676. a kohtus Leibniz ka suure, saksa ratsionalistist filosoofi, Spinozaga ja seetõttu on
mõningaid kahtlusi tema põhimõtete originaalsuses. Kuigi Gottfried imetles tema aru, ei nõustunud
ta siiski Spinoza järeldustega, eriti, kui asi puudutas kaasmaalase vasturääkivust kristlikule
ortodoksiale.
Leibnizi arvamuse kohaselt oli Jumal maailma loonud, kuid oma loometegevuses allus
igavestele ideedele. Teaduse arenguks oli Leibnizi arvates vaja teadlaste koostööd, selleks
omakorda, aga teaduslikke seltse ja akadeemiaid. Ta oli Preisi Teaduste Ühingu asutajaid 1700. a. ja
selle esimene president
annaabi.ee 
