"originaalkirjapildile" - 1 õppematerjal

Onomastika, nimekorraldus

, 87, 1888, . 799). Asjaajamise keerukus ja tasulisus ilmselt hoidis ära massilised nimemuuted (Prii- ehk liignimede muutmisest, kaotsi-läinud priinimede kui ka vanade maksmapanemisest. Olevik 7.04.1904, nr 14). 3. juunil 1891 kinnitas keiser riiginõukogu otsuse, mille kohaselt tuli alates 1. jaanuarist 1892 hakata ev. luteriusu kogudustes kirikuraamatuid vene keeles pidama. Dokumentide väljastamisel varasemate kirikuraamatute põhjal tuli saksa- või muukeelsele originaalkirjapildile lisada venekeelne vaste (W. R., Kirikuraamatute ärakirjade keel. ­ Postimees 1915, nr 294). Seega suurenes segadus eesti nimede kirjapildis veelgi. Ühe ja sama perekonna üks ja sama perekonnanimi võis pereliikmete dokumentides olla kirjas mitmel eri viisil. Eesnimede vastu pole tollased seadused huvi tundnud. Nime valikut on määranud traditsioonid, ilmselt on ka sündide kirjapanijatel, kirikuõpetajatel, olnud oma suunav osa. 3.2.2 Isikunimekorraldus Eesti Vabariigis 1918­1940