» Gringoire'il tuli selle kiitusega rahule jääda, sest käteplagina mürin ja ääretud vaimustushüüded katkestasid äkki selle vestluse. Narride paavst oli valitud. «Braavo, braavo, braavo!» kisas rahvas igast nurgast. See oli tõepoolest imelik lõust, mis sel silmapilgul roseti augus säras. Pärast kõiki neid viie- ja kuuekan-dilisi ning vormituid nägusid, mis üksteise järel august olid paistnud, ilma et nad seda grotesksuse ideaali oleksid väljendanud, mis rahva orgiast elevil meelekujutuses oli tekkinud, võis võitjaks saada ainult niisugune meeliülendav lõust, nagu see nüüd koosolijaid hämmastas. Isegi Coppenole plaksutas talle; Clopin Trouillefou aga, kes ka võistles (ja kes võis oma näo jumal teab kui inetuks moonutada), tunnistas enese võidetuks. Meie ütleme sedasama. Me ei katsugi lugejale pilti anda sellest neljakandilisest ninast, sellest hobuseraua moodi suust, sellest pisikesest vasakust silmast, mis ruske kulmupõõsa
ega öelnud midagi. Temale ei öelnud ka keegi midagi, kuna kuningas kõneles ja kõigil oli tegu kuulamisega. Kuningas patras mingi jutu sekka: « . . . kes kadunu erilised sõbrad olid. Seepärast on nad täna õhtuks siia kutsutud. Homme aga tulgu kõik -- igaüks. Sest ta pidas lugu igaühest, armastas igaüht; seepärast peab ta matuseorgia1 olema avalik.» Nii ta jahvatas järjest edasi, talle meeldis kuulata iseenese kõnet; ja iga silmapilk ta patras oma matuse-orgiast, kuni hertsog enam ei suutnud seda kannatada. Ta kirjutas paberitükikesele: «matusetalitus, vana loll», 1 Orgia -- metsik vanajumala teenimine, ohjeldamatu lõbutsemine, pöörane hullamine. 377 pani paberitüki kokku, hakkas häälitsema «gu-gun» ja ulatas paberitüki üle teiste peade kuningale. Kuningas luges, pistis paberitüki taskusse ja ütles: «Vaene William, kuigi ta kõrvad ei kuule, -- süda on tal korras, palub, et ma kutsuksin
annaabi.ee 
