Vana-Kreeka
loodusõpetuse ["Füüsika"] järel); käsitleb olemise algpõhimõtteid, mida inimene tunnetab
teiseselt, pärast meelelist kogemust, kuid mis ontoloogia (olemisõpetus) seisukohast on kõige
oleva esimene aste ning põhjus. Need printsiibid on vorm (morphe), aine (hyle), toimiv põhjus
ja eesmärk; A. ise nimetas nende uurimist "Esimeseks filosoofiaks". Loogikaalased teosed
"Kategooriad", "Esimene analüütika", "Teine analüütika" ja "Toopika" koondati hiljem
"Organoniks"; "Füüsika", "Nikomachose eetika" (pojale pühendatud), "Poeetika" (sellega
rajas kunsti- ja eriti draamateooria alused) ja "Poliitika".
A. süstematiseeris peaaegu kõik oma aja teadmised ja pani aluse mitmele uuele teadusharule.
Mõtlemise vorme uurides rajas formaalse loogika, mis jäi ainukeseks kuni XIX saj.
keskpaigani. Ta loogika seostub tunnetusteooria ja elamisõpetusega, kuna pidas keele- ja
loogikavorme ühtlasi olemise vormideks. A. sõnastas esimesena täpselt induktsiooni ja
annaabi.ee 
