Eesti ja II maailmasõda
Vabariigi Rahvuskomitee ümber, mille eesotsas oli Otto Tief. Loodeti 1918. aasta 24. veebruari
kordumisele, et sakslaste lahkumise ja Punaarmee saabumise vaheajal välja kuulutada Eesti
taasiseseisvumine ja moodustada ajutine valitsus. 18. septembril määras presidendi kohusetäitja Jüri
Uluots ametisse Eesti vabariigi valitsuse, mille eesotsas seisis Otto Tief ja millesse kuulus veel 10
ministrit. Püüti organiseerida pealinna kaitset, kasutades soomepoisse ja Johan Pitka poolt
organiseeritavat relvaüksust. Kavatsus ebaõnnestus jõudude vähesuse ja sakslaste jätkuva Tallinnas
viibimise tõttu. Pika Hermanni torni heisati rahvuslipp, ent enamat ei suudetud.
21. septembri õhtul lahkus valitsus pealinnast, lootes Läänemaalt Rootsi pääseda. Tegelikkuses
langes enamik valitsusliikmeid NSV Liidu julgeolekuorganite kätte. Raskelt haigel Jüri Uluotsal
läks korda jõuda Stockholmi, kus ta vähem kui aasta pärast suri. 22. septembri hommikul sisenesid
annaabi.ee 
