Jakob Hurt
Oetteli
temperamentse tütre Eugeniega. Abielu oli õnnelik elu lõpuni. J. Hurda
abikaasa mõistis mehe rahvuslikke taotlusi ega teinud neile takistusi. Kõik
neli last ( pojad Max ja Rudolf ja tütre Mathilde ja Linda" kasvatati üles
eestlastena. Tartusse astudes liitus Jakob taas aktiivsemalt rahvusliku
liikumisega. Ta lõi kaasa "Vanemuise" seltsi töös, esinedes nii seal kui mujal
ettekannetega loodusteadustest, eesti ajaloost ja rahvaluulest. J.Hurt kuulus I
üldlaulupeo organiseerimiskomiteesse. Teisel laulupeo päeval 19. juulil
pidas ta programmilise kõne, kus manitses rahvast ustavaks jääma oma
rahvusle ja kutsus teda ühistööle kõrgema kultuuritaseme saavutamiseks.
Järgnevalt lõi J. Hurt juhtivalt kaasa EÜS-i eelkäija, nn. Kalevipoja-õhtute
organiseerimisel, töötas välja EKmS-i põhikirja uue redaktsiooni, uuris eesti
ajalugu, tegeledes samal ajal rahvusliku ideoloogia väljatöötamisega.
Viimane leidis selgeima väljenduse 1870. aastal Helmes peetud kõnes, kus ta
annaabi.ee 
