V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
nagu säraküünal, üsna sügavast helide-mere põhjast kuuleb undamisi kirikulaulu, mis näin
välja tungivat võbisevais võlvides tekkinud pooride kaudu. -- Tõepoolest, see on ooper,
mida maksab kuulata. Päeval kuuleb tavalist Pariisi suminat: siis linn kõneleb, öösel ta
hingab, nüüd aga ta laulab. Kuulake kõigi kellade koosmängu, lisage sellele juurde poole
miljoni elaniku sumin, jõe igavene kaebehääl, tuule otsatud ohked ja hiiglasuurte
oreliviledena kaugel horisondi küngastel asetseva nelja metsa kauge kvartett, milles kõik
7
5
see, mis orkestri keskel kõlab liiga räigelt ja teravalt, mahedaiks pooltoonideks sulab, ning
öelge siis, kas maailmas on midagi rikkamat, rõõmsamat, hiilgavamat, võluvamat, kui see
kellade kõlin ja helin, kui see muusika lõõmamine; kui need kümned tuhanded vaskhääled,
mis kõik korraga voolavad kolmesaja jala kõrgustest kivist flöötidest; kui see linn, mis on