Selles aegu paigaldati uus altar ja kantsel, ka asetati kantslisse Martin Lutherit kujutav portreeskulptuur. Septembris 1854 pandi üles altarimaal, mille autor on hollandlane van der Kann. Hiljem jäi kirik kitsaks ning 1893 kevadest sügiseni valmis meister G. Darmeri juhtimisel uus telliskividest tiib. Ühtlasi remonditi vana osa, põrand, muretseti uued pingid, ehitati ümber rõdud. Nn uus kirik pühitseti 19. oktoobril 1983. Nüüd oli istekohti kokku ca 1500. Orelikoor sai oma tänase kuju 1928 seoses uue oreli ehitamisega. Kirikut valgustavad ajaloolised lühtrid. Altari kõrvale seina on müüritud Wilhelm Gabriel Wagneri hauaplaat. Tornikelladest on üks valatud Peterburis 1824, teine 1857. 1992 sai kirik tagasi algsed värvid - rootsipunane ja ookerkollane. 19. oktoobril 1993 pandi nurgakivi kiriku abihoonele. Hoone projekteeris arhitekt Ra Luhse ja ehitas as Tekso. Abiboone valmis ja pühitseti 1995. Sama aasta sügisel lõppes ka ligi aasta kestnud
Pärast Põhjasõda laastavaid sündmusi kirjutati kiriku 1713. aasta visitatsiooniprotokollis, et kirik on õige vana ja lagunenud, kirikla laostunud, maa tühi ja lage. Praegusele Tori kihelkonnakirikule pandi nurgakivi 1852. aasta. Kirik ehitati Viljandi ehitusmeistri Henrich Passlacki projekti järgi, mida täiendas eksterjööri osas Liivimaa kubermanguarhitekt David Olloff. Kirik pühitseti 10. oktoobril 1854. aastal. 1861. aasta remondi käigus asendati puitpõrand tellispõrandaga ja orelikoor sai alla uued kivist posti. Ruumipuuduse tõttu ehitati aastatel 1882-1884 Riia arhitekti Sieversi projekti järgi ja ehitusmeister Jaan Liedmanni juhatusel juurde ristlööv ning aknad muudeti teravkaaarseiks. Selle remondi käigus ehitati kinni ka pikihoone ja koori vaheline sein ning endist koori hakati kasutama käärkambrina. Kirikul on kõrge torn: selle roosaknaga (nüüd asub seal kell) alaosa on ruudukujulise põhiplaaniga; kitsam, siksakilise lõpetusega ülaosa aga
annaabi.ee 
