Liivimaa Ordu
piiskoppidest läänisõltuvuses, kuid olles piirkonna tugevaim sõjajõud, saavutas ta 15.
sajandi teiste Liivimaa maaisandatega võideldes (visa vastupanu osutasid sel
ajal Riia peapiiskop, Riia linn ja Tartu piiskop) poliitilise ülevõimu. Ordu valdused (ligi
Liivimaast, aastani 1347 umbes 55 000 km2, hiljem umbes 67 000 km2) olid
tegelikult iseseisev feodaalriik. 14. sajandi lõpust toimus Liivimaa Ordus (nagu Saksa
Orduski) vestfaallaste ja reinimaalaste sisevõitlus, 15. sajandi keskpaiku saavutasid
vestfaallased juhtseisundi.
Liivimaa Ordu peamine välisvaenlane oli esialgu Leedu suurvürstiriik; kui Saksa Ordu
sõdis Leedu liitlase Poolaga, toetas Liivimaa Ordu Saksa Ordut. 15. sajandi II poolel
sai Liivimaa Ordu peavaenlaseks Vene riik. Vene-Liivimaa sõjas vallutasid venelased
enamiku Liivimaa Ordu linnuseid ja purustasid Oomuli lahingus (1560) tema väliväe.
Ordu alistus Vilniuses 28
annaabi.ee 
