EESTI VARAUUSAEG
maksu nõudele on tagantjärgi küsimus. 1554. aastal tuleb esimest korda välja Vene
tsaari arusaam, et Liivimaa on tema pärand. Sõlmitakse kokkulepe liivimaalastega
24.juuni 1554, jõustuma pidi mihklipäevast 1554, 29.sept, kehtivusajaga 15 aastat.
Lepingut ei sõlminud mitte tsaar, vaid Pihkva vojevood. Ivan IV luges end tsaariks,
pidas end kõrgeimaks, Saksa-Rooma keiser oli temaga võrdväärne ainult. Talle ei
sobinud mingid Liivimaa ordumeistrid, kes polnud temaga võrdsed, ordumeistritega
võrdne tase oli ainult vojevoodidel.
Lepingus oli määratletud:
1) kolme aasta jooksul tuleb tasuda Tartu maksu, 1 mark inimese kohta, esialgu
ka tagasiulatuvalt 50 aasta eest. Raha tuli Moskvasse tuua. Edaspidi tuleb
hakata iga-aastaselt tasuma.
2) Vene kaupmehed pidid saama õiguse Liivimaal suhelda otseselt välismaa
kaupmeestega, kõikide kaupadega, v.a soomusrüüd, vaha ja rasv.
3) kui Saksa-Rooma keiser ei ole keelanud, siis võivad käsitöölised Lääne-
annaabi.ee 
