hulgast on tuntumad frantsisklase ja dominiiklaste ordud. Algselt ei tohtinud kerjusmungaordudel olla mingit omandit, nad pidid elatuma üksnes kerjamisest, sellepärast rändasid nad palju ringi harides usuliselt kirjaoskamatuid kristlasi ja jutlustades nii paganate kui ka ketserite pööramiseks. Aja jooksul eemaldusid kerjusmungaordud oma algsest vaesuse põhimõttest, kogudes annetustest suuri varandusi. Selle vastu tekkis ordude sees protestiliikumisi, mille pooldajad lõid omaette orduharusid, paljud kloostrid läksid üle rangemale elukorraldusele. Eri ordude kloostrite ühine roll oli raamatute ümberkirjutamisel. Ümber ei kirjutatud mitte einult teoloogilisi töid ja pühakirju, vaid ka muid teadusharusid puudutavaid teoseid ning ilukirjandust, sealhulgas ka antiikkirjandust. Kõrg- ja hiliskeskajal tekkis üha rohkem haritud inimesi ka ilmalike seas, mille jaoks olid eelduse loonud peamiselt kloostrid, kus säilitati sajandite jooksul hariduse järjepidevust.
Paavsti soovil kinnitati tema liikumine 1223 aastal. Dominiiklaste ordu rajas hispaania kõrgelt haritud vaimulik Dominicus. Ta lõi uue ordu, et pöörata paganaid ja ketsereid jumalasõnaga, mitte relva toel. Tegevusloa said paavstilt 1216. Aastal. Nad paistsid silma harituse ja sõnaosavate jutlustega. Aja jooksul eemaldusid ka kerjusmungaordud oma algsest vaesuse põhimõttest. Selle vastu tekkis ordude sees protestiliikumisi, mille pooldajad lõid omaette orduharusid. Kloostrite elukorraldus Eri ordude kloostrite elukorralduses esines vastava ordu reeglist tulenevaid lahknevusi, ent oli ka päris palju ühisjooni. Tähtsa osa iga kloostri päevakavast moodustasid nn tunnipalvused. Väga oluline roll oli ka raamatute ümberkirjutamisel. Märkimisväärne osa antiikkirjanduse tekstidest ongi tänapäeval tuntud vaid tänu kloostrites valmistatud ärakirjadele. Ümberkirjutustöid tehti skriptooriumis. Ordureeglist olenevalt magati kas üksikkongides või
annaabi.ee 
