kaugusel, teeb ta ühe tiiru 88 ööpäevaga. Merkuuri on külastanud ainult üks kosmoselaev, Mariner 10. Ta lendas Merkuuri orbiidil kolm korda 1973. ja 1974. aastal. Ainult 45% planeedi pinnast on kaardistatud. Teleskoobis on näha selle planeedi pinnal ebamääraseid püsivaid laike. Merkuuri orbiit on üsna ekstsentriline; periheelionis on ta ainult 46 miljoni km kaugusel Päikesest aga apheelionis 70 miljoni km kaugusel. 19nda sajandi astronoomid tegid väga hoolikaid vaatlusi Merkuuri orbiidiparameetrite kohta, aga ei suutnud neid Newtoni mehaanikat kasutades selgitada. Pisike erinevus vaatlustulemuste ja ennustatud väärtuste vahel oli väikese tähtsusega, kuid tõstatas probleemi mitmeteks aastakümneteks. Arvati, et üks teine planeet (mida mõnikord kutsuti Vulcan) võib eksisteerida Merkuuri orbiidi lähedal, mis seletaks selle lahkumineku väärtuste vahel. Õige vastus osutus palju dramaatilisemaks: Einsteini üldine relatiivsusteooria! Kuni 1962
Et Põhjapoolkera suvel (4.juuli) on kaugus max e. kaugus võrdub 1.017 astronoomilise ühikuga. Lõuna poolkera suvel on kuni 7% intensiivsem päikesekiirgus. Selle intensiivsuse saab arvutada . : Tegijapoiss 2010 1.017 on põhjapoolkera suve astronoomiline ühik ( päike on max kaugusel) ja 0.983 on lõunapoolkera suvi kui päike on min kaugusel ( 3. jan) . Milankovitsi paleoklimatoloogia Milankovits esitas 1941. aastal teooria, mille kohaselt paleoklimaatilisi muutusi seletatakse Maa orbiidiparameetrite (ellipsi ekstsentilisus, orbiidi kalle jne) variatsioonidega. Üksikute orbiidiparameetrite muutumise perioodid on suurusjärgus mitukümmend tuhat aastat, koosmõjuna peaksid nad põhjustama kliimamuutusi perioodiga umbes 100 000 aastat. Kuigi sellise perioodiga kliimamuutusi on avastatud (Gröönimaa ja Antarktika jää ning ookeani sadestuste puurimine), ei peeta Milankovitsi teooriat piisavalt argumenteerituks. Baer-Babinet seadus
annaabi.ee 
