Inimene pole kunagi segamatult rõõmus
Maailm on nagu see armsaks saanud
vene muinasjutukene sellest, kuidas vanamees püüdis kinni kuldkala ja naine soovis võimsaid
soove, kuni lõpuks redutas oma puust onnikeses edasi, sest ahnus ajab ju upakile. Sama on
rahaga, mida inimesed endale alati juurde ihkavad, kas siis ausamal või vähem ausamal viisil.
Kunagi ammusel ajal tekkis vajadus ühtse vahetusväärse järele, mispeale loodi raha. Rahana
on kasutatud erinevaid väärtusi: alates Saamide oravanahkadest, lõpetades teokarpidega
Kariibi mere saartel. Kuid varsti, pärast raha kasutuselevõttu hakkasid inimesed üksteist
klassifitseerima nende omanduses oleva raha hulga järgi suuromanikud said suurema
sõnaõiguse. Omamise nimel oldi kõigeks võimelised. Nii kestab raha tänase päevani. Heaks
näiteks siinkohal A. H. Tammsaare teosest ,,Tõde ja õigus", kus Pearu ja Andres kõrtsis
kemplevad, et kummal on rohkem raha. Pearu laob välja oma sajarublaseid ning Andres, kes
annaabi.ee 
