"oravanahaga" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

folianti, mille ta oli kaasa toonud ja mis ta kambris oli ainsaks trükikunsti tooteks. Koputus uksele äratas ta mõtetest. «Kes seal on?» hüüdis teadlane nälginud peni lahkusega, kellelt tahetakse kont ära võtta. Hääl väljas vastas. «Teie sõber Jacques Coictier.» ülemdiakon tõusis ja avas ukse. See oli kuninga ihuarst, umbes viiekümneaastane mees, kelle kalki näoilmet ainult kava! pilk pehmendas. Teine mees oli tal kaasas. Mõlemal oli seljas pikk kilt-kivi värvi, oravanahaga vooderdatud kuub, eest kinni ja keskelt vööga varustatud; peakate oli neil samast riidest ' Püha Martini abt (lad. k.). Ettemääratusest ja tahtevabadusest (lad. k.). 157 ja sama värvi. Nende käed olid kadunud käistesse, jalad kuubede alla, silmad mütside alla. «Jumalime, mu härrad!» ütles ülemdiakon, paludes neid sisse astuda. «Ma ei oodanud nii austavat visiiti säärasel tunnil.» Nõnda viisakal toonil kõneldes laskis ta oma rahutul ja uurival pilgul arstilt kaaslasele käia