Barokiajastu essee
17. sajandi algul võis
kohata väga erinevates vormides soololaulu ehk aariat lihtsast tantsurütmilisest salmilaulust kuni
lihvitud stiilis poeetilise soolomadrigalini. Kuni sajandi lõpuni olid väga armastatud
variatsioonilised, pidevalt korduvale bassimotiivile ehk basso ostinato'le üles ehitatud aariad. Need
bassiteemad on tavaliselt vaid mõne takti pikkused ning mõnd temmatüüpi kasutati läbi sajandite
väga palju. 17.sajadi kantaadis, oratoorimis ja ooperis kujunesid aegamööda ka kindlad aariavormid
ja -tüübid. Tavaliseks said refräänilaadselt korduvad aarialõigud ja orkestrivahemängud. Sajandi
lõpus tuli Itaalias kasutusele da-capo-aaria vorm. Da-capo-aaria vorm sai 17.sakjandi lõpul itaalia
muusika kõigis vokaalzanreis ainuvalitsevaks ning võeti hiljem üle ka Saksamaal ja Inglismaal.
Barokiajastu vokaalmuusikas oli üksiku aaria kõrval tähtsaim kammerzanr kantaat. Sõna kantaat
kasutati zanrivormina esmakordselt 1620
annaabi.ee 
