E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
«Mis tembutamine see on?» algas ta siin raske keelega. «Mi-miks sa täna nii isemoodi oled?
Sa ei räägi minuga sõnagi, ei vasta midagi -- mis see kõik tähendab? Ka-kas sa mind enam ei
armasta?»
«Ma ei tea isegi,» kostis Agnes mõtes.
«Mis jutt see nü ud jäle on: sa ei tea isegi? Eks sa ole minu ki-kihlatud pruut! Sa pead mind
armastama. Hans von Risbiter ei lase ennast mitte narrida, kas kuuled?»
Viimased sõad kõasid nii ävardavalt, et Agnes võ orastades ües vaatas.
249
«Teie olete joobnud, junkur,» üles ta kergesti punastades. «Laske mu käi lahti!»
Risbiter ei lasknud kät mitte lahti, vaid langes korraga prantsatades neiu ette põvili maha
ja üles nutuselt: «Oh, ma olen üs õnetu inimene, kõk on minu vastu! Anna andeks, pai
kulla Agnes, kui sind pahandasin, aga mu hing on täs, ma ei võ seda enam kannatada. See
pagana Delvig kihvtitab minu elu äa oma pilkamise ja valetamisega. Ma olen tema ees nagu