"oraselehti" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

pilvekesed, taevaserval ulatus Saint-Victori kloostri torni tahvlikivist obelisk üle kumera künka, Copeaux' nõlval silmitses mölder vilistades, kuidas ta usinad veskitiivad keerlevad. Kogu see tuhandes vormis tegutsev, korraldatud, rahulik elu ta ümber tegi talle haiget. Ta hakkas uuesti jooksma. Nõnda jooksis ta üle väljade kuni õhtuni. See põgenemine looduse, elu, iseenese, inimese, jumala, üldse kõige eest kestis terve päeva. Vahel heitis ta näoli maha ja rebis küüntega maast oraselehti. Vahel jäi ta mõne tühja küla tänaval seisma, peas nii talumatud mõtted, et ta mõlema käega peast kinni haaras, et seda õlgade vahelt lahti kangutada ja vastu maad puruks lüüa. 2 0 3 Kui päike hakkas looja minema, heitis ta veel korra pilgu ensesse ja leidis, et ta on peaaegu hulluks läinud. Maru, mis tas mässama oli hakanud, kui ta oli kaotanud lootuse ja tahte mustlastüdrukut päästa, ei jätnud ta teadvusse ühtki tervet mõtet, ainustki kindlat mõistet