Arvo valton
Paraboolide kõrval kirjutab Valton Eesti ajaloost, eriti muinas- ja keskajast inspireeritud
novelle, filmistsenaariume (,,Viimne reliikvia", ,,Hundisegaduste aegu") ja näidendeid,
kus kohtame nõidu, manatarku ja ravitsejaid inimesi, kes oskavad vaimujõul vormida
reaalsust, umbes nii, nagu suudavad kirjanikud ja teised kunstiloojad. Vaimu vägi ja
loomise jõud on Valtonil kõrgelt väärtustatud.
Ajapikku kristalliseeruvad Valtoni loomingus opositsioonipaarid, mille vahel ta
mõttemängud kulgevad: tsivilisatsioon-loodus, sootsium-indiviid, ajalugu-hetk/igavik,
mees-naine, ratio-intuitsioon, siinpoolsus-teispoolsus, mateeria-vaim jm.
Dekonstruktsioon piirdub enamasti hierarhilise suhte ümberpööramiseg, s.t väärtustatud
on paaride teisena nimetatud liikmed, kuid binaarsus ise jääb püsima. Valtoni loomingu
sisemine vastuolu tundub seisvat selles, et ratsionaalsust ja loogikat eitab ta mõistuslikult
annaabi.ee 
