"opmanit" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

. . » Rääkija kattis silmad kätega kinni ja hakkas valjusti nuuksuma. Vanemad vaatasid tummalt üksteise otsa. Vaikuses, mis tükk aega telgis vältas, kõlas ainult sõnumitooja äge nutt otsekui halb ettekuulutus. 103 «Käi kaugel arvad sa rüütleid praegu olevat?» küsis viimaks peavanem. Nutja pühkis käeseljaga silmi, tõstis pead ja hakkas uuesti jutustama: «Kui mina neid nägin . . . see oli tunaeile pärast lõunat. Meid oli väike salk ja me materdasime põlenud mõisahoo-vis opmanit, kelle keldfi põhjast välja tõmbasime. Korraga hakkab metsatuka tagant lõpmatu hulk ratsameht välja venima, kõik raudriides ja kiivrites, ja piigid välguvad päikese paistel. Meid nähes tormasid ratsanikud kui tuulispea meie kallale. Mina jõudsin vaevalt keldrisse tõrre alla pugeda. Teised võeti piikide otsa nagu silgud vardasse. Mina vabisesin kui haavaleht ega julgenud hulgal ajal pead torre alt välja pista. Kui viimaks ometi tõrre äärt tõstsin, oli öö käes ja kõik