Kolloidsüsteemidele on omased valguse difraktsiooniline hajumine ja neeldumine. Valgus hajub difraktsiooniliselt tingimusel, et valguskiire teel asuv osake on mõõtmetelt väikesem valguse poollaine pikkusest ning osakese murdumisnäitaja erineb optilise keskkonna (dispersioonikeskkonna) omast. Sellisel juhul on osakeste poolt hajutatud valgusele iseloomulik tema levimine kõikides suundades. See avaldub visuaalselt helendusena, mida nimetatakse opalestsentsiks. J.Tyndall leidis 1868.a. opalestseeruva koonuse tekke koonduva kiirtekimbu läbiminekul kolloidlahusega anumast (Tyndalli efekt). J.W.Rayleigh esitas 1871.a. kolloidosakeste poolt valguse hajutamise Tyndalli efekti kohta teooria, milline kehtib sfääriliste, elektrit mittejuhtivate, mõõtmetega alla 0,1 valguse lainepikkust (l) kolloidosakeste juhul. I=243 ( n2-n02/n2+2n02) I0 N - osakeste arv ruumalaühikus V - osakese ruumala - langeva valguse lainepikkus n, n0 - dispergeeritud faasi ja dispersioonikeskkonna murdumisnäitajad
neeldumine.Valgus hajub difraktsiooniliselt tingimusel, et valguskiire teel asuv osake on mõõtmetelt väikesem valguse poollaine pikkusest ning osakese murdumisnäitaja erineb optilise keskkonna (dispersioonikeskkonna) omast. Sellisel juhul on osakeste poolt hajutatud valgusele iseloomulik tema levimine kõikides suundades. See avaldub visuaalselt helendusena, mida nimetatakse opalestsentsiks. J.Tyndall leidis 1868.a. opalestseeruva koonuse tekke koonduva kiirtekimbu läbiminekul kolloidlahusega anumast (Tyndalli efekt). J.W.Rayleigh esitas 1871.a. kolloidosakeste poolt valguse hajutamise Tyndalli efekti kohta teooria, milline kehtib sfääriliste, elektrit mittejuhtivate, mõõtmetega alla 0,1 valguse lainepikkust () kolloidosakeste juhul. N- osakeste arv ruumalaühikus V- osakese ruumala - langeva valguse lainepikkus
annaabi.ee 
