Doris Kareva luuletus "Penelope"
Kareva luules on alati selliseid kohti, mis tekitavad
külmavärinaid ning minu jaoks on just see selleks kohaks. Autor avab selles oma
hinge.
Viimases salmis on justkui kokkuvõtte aeg, või järelemõtlemise koht. Autori hinge
kese on eelmises salmis avatud ning nüüd võtab ta selle vaikselt endale tagasi,
kirjeldades seda kestvat ootust. Mulle tundub, et kuigi ta on juba liiga palju oodanud,
tuleb luuletuse lõpus välja kuidagi see, et ta ootab siiski edasi ning ei kaota lootust,
sest ootusvalu ei kaalu üles armastust. Need viimased read tekitavad rahuliku
meeleolu.
Mulle väga meeldis see luuletus. Peamiselt ka seetõttu, et see pole ilmselt väga
levinud luuletus Karevalt, kuid ometi on see nii sügav ja mõjub hingele nii tugevalt.
Mulle meeldib, et on kasutatud hüüdlauseid, sest need on tihti kõige mõjuvamad
kuna hüüumärk rõhutab nende mõtet veelgi. Samuti oli peale luuletusega tegelemist
ning analüüsimist minu meeleolu teistsugune – rahulikum
annaabi.ee 
