V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Homseni,» vastas Gringoire. ülemdiakon kadus ühele poole, tema teisele poole tasakesi
pomisedes:
«See on uhke üritus, härra Pierre Gringoire. Pole viga! Suured üritused ei tarvitse väikest
meest veel ära hirmutada. Biton kandis tervet härga oma õlgadel! * Linavästrikud,
põõsalinnud ja pääsukesed lendavad ka üle mere.»
II. HAKKA PEALEGI HULGUSEKS!
Kloostrisse tagasi tulles leidis ülemdiakon kambri ukse eest oma venna Jehan du Moulini,
kes teda ootas ja oma ootamisigavust katsus sellega eemale peletada, et joonistas seinale
oma vanema venna profiili hiiglasuure ninaga.
Claude vaatas vaevalt vennale otsa. Tal olid teised
386
mõtted peas. Võrukaela lustlik nägu, mille naeratused nii sageli preestri palgelt pilvi
eemale olid peletanud, oli nüüd võimetu hajutama udu, mis selles rikutud, lehkavas,
manduvas hinges iga päev tihenes.
«Vend,» ütles Jehan pelglikult, «tulin teid vaatama.»
ülemdiakon ei tõstnud silmigi tema poole.
«Mis siis?»
annaabi.ee 
