Novellist, novelliteooriast ja Dekameronist
,,Loomingu filosoofia" (1846). Poe toob põhimomendina esile kõikeallutava efekti määrava
tähtsuse. Samuti arvab ta, et ,,mida pikem on teos, seda väiksem on efekti ning mulje
intensiivsus" ning short story olema haaratav ilma katkestuseta.
Samuti on Liiv välja toonud ameerika novellisti O. Henry, kelle loomingu ja E.A.Poe
seisukohtade abiga kujundati välja kanoniseeritud ,,O.Henry tüüpi novell". Selle tunnustena
loetleti tõepärasust, põnevust, intrigeerivat sõlmitust, ootamat lõppu, eredat tegelast, ühtsust ja
totaalsust.
Ent H. James märkis 1898. Aastal, et short story range lühidus võimaldab anda kaks täiesti
erinevat efekti: Esimene, tuntum efekt toetub üksikjuhtumile, teravale ning selgele nagu
revolvrilask, mis kuulub O. Henry novellide alla. Teine, haruldasem, olevat teataval
keerukusel ja jätkuvusel põhineva mulje efekt ehk novell, mis on avatud süzeega esitatakse