Artur Alliksaare elust
väljendanud kirjas Eino Lainevoole, keda ta pidas oma sõbraks:
„..... Imelik nähtus on aeg, kummaliselt rikas ja rabavalt leidlik oma
sündmuste kirevas peripeerias. Iialgi ei tohi uskuda ta konstantsusesse;
see oleks hirmsaks eksimiseks suure näivuse labürintides. Ikka enam ja
enam hakkan pidama usutavaks tolle inglise ohvitseri üllatuslike
memuaaride siirust, kes teenistusajal Šanghais sai sealsete
oopiumiurgaste alaliseks külastajaks ja hiljem jagas maailmaga oma
küllaltki kummalisi täheldustõike. Nende kohaselt olla ta mõnikord
oopiumist tekitatud deliiriumis paari tunni jooksul detailselt korranud oma
möödunud elukäigu kõiki juhtumeid ja seiku, alates varajasimast
lapsepõlvest. Midagi samalaadset toimus ka minuga viimastel kuudel.
Tunnete ja elamuste võrratus teravuses ja täpsuses ma külastasin uuesti