siis oli ta nõus oma naise õpitud süsteemi omandama. Leung Bok Chau nimetas süsteemi naise mälestuseks Wing Tsun Kuen'ks (WT Kuen) (Lehiste, K., Miitel, M., Smirnov, G., 2016). Leung Bok Chau andis oma WT Kuen teadmised edasi Leung Lan Kwai'le soovides, et viimane ei avalda oma oskusi. Olude sunnil pidi siiski ta oskusi kasutama, kui grupp võitlejaid ründasid ühte külaelanikku. Ta andis oma teadmised edasi Wong Wah Bo'le, kes oli laeva ,,Red (Dragon) Junk" pardal näitleja ooperitrupis. Pardal oli ka tüürimees Leung Yee Tei. Ta kasutas pikka kaigast parve juhtimiseks. Tüürimees oli omandanud teadmised pika kaika tehnikast selle ala Meistrilt Chi Shin'ilt. Laeva ,,Red (Dragon) Junk" parda näitleja imetles tüürimehe pika kaika tehnikat ja vastupidi. Mõlemal oli teineteiselt midagi õppida ning õpetada. Selle tulemusena sai laeva näitleja Leung Yee Tei Wing Tsun süsteemi edasi viia. Tänu sellele WT süsteem rikastus ja lisandus uus relv - pikk kaigas (Lehiste, K
auväärseid linnakodanikke ehk patriitse jt. See võimaldas neil ka libretot trükkida (enne etenduse algust sai ooperikülastaja osta endale libreto) ning levitada, mida aga ei saa öelda helilooja partituuri kohta. See levis peamiselt kopistide tehtud koopiate kaudu, iga trupp, mis ooperi kavva võttis, kohendas seda ka vastavalt oma võimalustele ooperisse ei suhtutud kui lõpetatud kunstiteosesse, vaid kui materjali, mida võis vajadusel ümber vormida. Ooperitrupis laulsid meespeaosi kastraadid ja naispeaosi sopranid. Bassid ja tenorid esitasid kõrvaltegelasi: filosoofid, allilmategelased, isarollid, teenrid jms (bassid); koomilised ammed (Veneetsia spetsialiteet) jt kõrvalrollid olid tenorid. Venetsiasse oli 1613 suundunud Monteverdi, saades Püha Markuse kiriku kapellmeistriks üks ihaldatumaid ametiposte tollal. Aastakümneid hiljem, kui Veneetsias hakkasid tegutsema avalikud ooperiteatrid, sai ta nendelt ooperitellimusi
annaabi.ee 
