Modernism ja muusikateater
loobus ka Debussy numbriooperi ülesehitusest (numbriooper koosneb lõpetatud aariatest ja
ansamblitest), vaid pöördus muusikadraama poole (pidev tegevuse ja muusika areng).
Debussyd huvitas muusikateater väga, aga ta ei leidnud kaua aega sobivat ainestikku. 1893
nägi ta teatris Maeterlincki näidendit “Pelléas ja Mélisande” ning see oli tema
teatrikujutelmale vastav maailm – sümbolistlik draama. Tavapärase libreto asemel, mis oleks
tähendanud näidendi ümbertöötamist ooperitekstiks kas spetsiaalse libretisti või helilooja enda
poolt, otsustas Debussy panna kogu näidendi tekst muusikasse (on mõningaid lühendamisi),
jättes samaks ka struktuuri. (Enne teda oli selliselt toiminud vene helilooja Aleksandr
Dargomõžski (1813-1869; ajaliselt Glinka ja “Võimsa rühma” – Rimski-Korsakov,
Mussorgski, Borodin jt – vahelüli), kes kirjutas Puškini draama “Kivist külaline” ainel
retsitatiivooperi otseselt Puškini teksti kasutades