Giuseppe Verdi
"Macbethi" libreto koostamisel koondas Verdi peatähelepanu tragöödia kesksele
arenguliinile, likvideeris kõik kõrvaltegelastega seotud stseenid ning asetas pearõhu Macbethilt
10
leedi Macbethile oma meest mõrvade teele lükkava deemonliku võimuahnuse kehastusele.
Kõike seda tegi Verdi mitte teadmatusest ja Shakespeare'i ignoreerimisest, nagu talle raevukalt
ette heideti, vaid ooperispetsiifikast lähtudes. Teoses, kus juhtiv osa kuulub muusikale ning
komplitseeritud karakterite kõiki varjundeid on võimatu edasi anda, tuleb zanrile sobivaimate
põhijoonte ja situatsioonidega piirduda. Tundub, et just "Macbethis" tekkis Verdis esmakordselt
muusiku ja dramaturgi õnnelik süntees.
Vaatemängulist romantikat minetava psühholoogilise draama kõige sisendusjõulisemais
stseenides omandab orkestripartii erilise sugestiivsuse. Erutatusest ja rahutust rütmikast
annaabi.ee 
