Ooperist 19. sajandil
Wagner ütles, et kunst
on sotsiaalelu produktiks, tõeliseks rahvaharijaks, temast peab olema kõrvaldatud vaenulik luksus ja moe hirmuvalitsus, pettus ja
kõikehävitav rikastumisjanu, mis Wagneri kaasaegsele moodsale kunstile oli nii määrav. Kunst, mis Wagneri arvates seda suutis teha, pidi
olema ühisteos, milles sulavad kokku luule-, tantsu- ja helikunst, kõrgeim ühiskunstiteos on draama, kus need ühendused on olemas (tuleta
meelde vanakreeka tragöödiaid ja Glucki ooperireforme). See on õige, samuti kui Wagneri nõue, et teater peab olema rahva-teater.
Vasturääkivus aga peitub selles, et Wagneri nõudel muusikalise draama sisu peab olema eriline, tegelasteks peavad
olema mütoloogilised kujud, jumalad ja kangelased, kes väljaspool harilikku ja igapäevast elu aitavad lahendada üldinimlikke
maailmaprobleeme ja tulevikuideaale.
Kuidas lahendada aga selliseid suuri probleeme muusikas