. Jaa! Herr Sapovalov annab oma titrekese ihele heale mehele... Ja pulm tuleb rikas, oh- oo!" lisas juut ja pilutas ühte silma. ,,Ma ei saa..." lausus Jakov raskelt hingates. ,,Olen haige, vennas." Ja ta mängis jällegi, ning pisarad purskusid ta silmist viiulile. Rothschild kuulas tähelepanelikult, seistes küljetsi tema poole, käed risti rinnal. Nõutu hirmuilme ta näol vahetus aegamööda kurva ja kannatavaga, ta pööras silmad pahupidi, nagu tunneks piinavat vaimustust, ning lausus: ,,Oohh!" Ja pisarad jooksid aeglaselt ta põskedel ning tilkusid ta rohelisele satterkuuele Ja pärast lamas Jakov kogu päeva ning tundis tuska. Kui papp õhtul teda pihile võttis ja küsis, kas ta ei mäleta enesel mingit erilist pattu olevat, siis meenutas ta oma nõrkevat mälu pingutades jällegi Marfa õnnetut nägu ja juudi meeleheitlikku karjatust, kui koer teda hammustas, ning ütles vaevu kuuldavalt: ,,Viiul andke Rothschildile." ,,Hea küll," vastas papp.
vahtima. Tom oigas edasi. Sid ütles: «Tom! Kuule, Tom!» 42 Mingit vastust. «Kuule, Tom! Tom! Mis sul on, Tom?» Ja Sid raputas teda ning vaatas talle ärevusega näkku. «Oh, ära tee, Sid,» oigas Tom. «Ara raputa mind.» «Mis sul on siis, Tom? Ma kutsun tädi.» «Ei maksa. See läheb võib-olla vähehaaval üle. Ära kutsu kedagi.» «Aga ma pean! Ära oiga nii, Tom, see on hirmus. Kui kaua see sul juba on?» «Mitu tundi. Oohh! ära liiguta nii, Sid. Sa tapad mu.» «Tom, miks sa mind varem ei äratanud? Oh, Tom, ära oiga! See ajab mul kananaha ihule. Tom, mis sinuga siis on?» «Annan sulle kõik andeks, Sid. (Oie.) Kõik, mis sa mulle kunagi oled teinud. Kui mind enam ei ole. . . » «Oh, Tom, sa ei hakka ometi surema? Ära sure, Tom. Oh, ära sure! Võib-olla . . . » «Annan kõigile andeks, Sid. (Oie.) Ütle neile seda, Sid. Ja, Sid, anna mu aknaraam ja ühe
annaabi.ee 
